laupäev, 14. oktoober 2017

Gennadi Gavrilov: päästa end ise!


Гаврилов Геннадий Владимирович
Спаси себя сам: Автобиогр. повесть.
– Тверь: Союз фотохудожников, 1993. 295 lk.

Sõjaväelaste panusest tsaari- või kommunistliku režiimi vastasesse võitlusse pole just palju näiteid. Vähesed üritamised, alates dekabristide väljaastumisest, Kroonlinna madruste mässust kuni nii korraldusliku kui ka militaarse poole pealt käpardlikult läbiviidud 1991. aasta augustiputšini, on alati lõppenud lüüasaamisega. Sellesse nurjumiste loetellu võib lisada ka valgete kindralite ülemängimise punaste komissaride poolt Vene kodusõjas.
Marssalite Georgi Žukovi ja Ivan Konevi osalus Lavrenti Beria arreteerimisel ei olnud nende endi algatus, vaid tegutsemine Beria-vastase vandenõu juhtide Nikita Hruštšovi ja Georgi Malenkovi käsilastena. Leningradi parteijuhi Sergei Kirovi tapmine leitnant Leonid Nikolajevi poolt 1. detsembril 1934, oli tõenäoliselt ajendatud Nikolajevi naise Milde Draule väidetavast armuvahekorrast Kiroviga. Samas andis see Stalinile võimaluse süüdistada Lev Kamenevi ja Grigori Zinovjevit trotskistlikus vandenõus. N Liidu kompartei peasekretär Leonid Brežnevi tulistamise nooremleitnant Viktor Iljini poolt 22. jaanuaril 1969 oli ilmselt vaimselt ebastabiilse nooruki isetegevus.
Ainsaks sõjaväeliste riigipöörete katseks saab ehk pidada ülestõusu allveelaevahävitajal „Storoževoi“, mis oli 1975. oktoobripühade puhul ankrus Riia reidil. Seda juhtinud komandöri asetäitjana poliitalal 1. järgu kapteni Valeri Sablini eesmärgiks oli N Liidu juhtkonna väljavahetamine ja naasmine „tõeliste leninlike väärtuste“ juurde. Selleks kavatses ta seilata Leningradi ning oktoobripöörde sümboli ristleja „Aurora" juures nõuda oma manifesti tutvustamiseks esinemist üleriigilises televisioonis. Keset Balti merd ründasid ristlejat Nõukogude laevad ja lennukid sundides mässajad alistuma. Sablin mõisteti surma, teda toetanud meeskonnakaaslased degradeeriti.
Küll aga on mõned sõjaväelased olnud tegevad N Liidu õiguskaitse liikumises (dissidentlus). Dissidentluse suurkujuks oli Ukraina päritolu erukindralmajor Pjotr Grigorenko. Tema varju on jäänud Thbilisis sündinud, ent dissidentliku tegevuse eest armeest minema kihutamise järel Harkivis elanud erumajor Genrihh Altunjan, kes oli venestunud armeenlane. Mõlemad on avaldanud ka mälestusraamatu.[1] Olgu märgitud, et aastatel 1981-82 viibisin koos temaga Permi oblasti Kutšino asulas paiknevas eriti ohtlike riiklike kurjategijate vangilaagris (poliitvangilaager) VS 389/36. 1988. aastal suvel väisas Altunjan koos abikaasaga Eestis ning ööbis minu tolleaegses elamises Jõgeval.
Oma panuse sõjaväelaste vastuhakkudesse on andnud ka Eesti. Nimelt üritati 1968. aastal okupatsiooniväe Paldiskis paikneva sõjalaevastikubaasi nr 56190 mereväelaste poolt moodustatud salaorganisatsiooni nimetusega Союз Борцов за Полититческую Свободу, (Poliitiliste Vabaduste Eest Võitlejate Liit).
Asudes 1990. aastate algul koostama Eesti vastupanuliikumise ajalugu tuginesin ma peamiselt Eesti NSV Ülemkohtus peetud kohtuprotsesside toimikutes leiduvatele materjalidele. Muudest allikatest oli mul teada, et 1969. aasta suvel oli nõukogudevastase tegevuse süüdistusel arreteeritud Paldiski mereväebaasi vanemleitnant Gennadi Gavrilov, vanemleitnant Aleksei Kossõrev ja mitšman Gennadi Paramonov. Viimane õppis Tartu Riikliku Ülikoolis kaugõppes ajalugu. 
Laevastiklased protsessitoimikuid Eesti arhiivides ei olnud, sest nemad olid süüdi mõistetud sõjatribunali poolt. Ent õnneks oli Gavrilov avaldanud mälestusraamatu pealkirjaga „Спаси себя сам: Автобиогр. Повесть“ („Päästa end ise: Autobiograafiline jutustus“). Paraku ei olnud Eestis seda võimalik hankida ja nii otsustasin pöörduda otse Gavrilovi poole. Aadressi sain Moskva represseeritute ühingu Memoriali juhi Aleksandr Danieli kaudu, kirjutasin Gavrilovile, palusin raamatut ja õige pea see ka saabus. Hiljem andsin selle raamatu kellelegi lugeda, paraku läks see kaduma.  Õnneks on internetis sait Воспомнания о ГУЛАГе и их авторы (https://www.sakharov-center.ru/asfcd/auth/), kuhu on koondatud vangilaagrite mälestusi, teiste seas on seal ka Gavrilovi teos.
Keegi pühamees on öelnud: „Päästa end ise – ja sinu ümber pääsevad tuhanded“. Nende sõnadega alustab Gennadi Gavrilov mälestusteraamatut. Raamat on pühendatud vangistuses hukkunud dissidendist poeedi Juri Galanskovi[2] mälestusele.
            Endast kolmandas isikus kirjutava Gavrilovi raamatust saame teada, et ta on sündinud 16. aprillil 1939 Leningradis (praegu Peterburi), elas lapsena üle Leningradi blokaadi, üritas saada lenduriks, kuid ilmselt blokaadiaastate nälgimise tagajärjena vedas tervis alt, harrastas ALMAVÜ kursustel langevarjuhüppes (nagu ka Eesti demokraat Kalju Mätik). Keskkooli lõpetamise järel õppis aastatel 1956-1957 tehase Elektrosila tehnikakoolis nr 1 treialiks, mille lõpetamise järel töötas kuni 1959. aastani Ždanovi-nimelises Leningradi laevaehitustehases. 1959. aastal asus õppima Leningradi Kõrgemasse Sõja-Merelaevastiku Relvainseneride Õppeasutusse. Sealt suunati praktikale Kroonlinna, kus teenis madrusena miiniristlejal. Aastail õppis 1960-1965 Kirovi-nimelise Bakuu Kõrgema Sõja-Merelaevastiku Õppeasutuses, kuhu Leningradi oli fakulteet viidud. Pärast lõpetamist insener-keemiku kutsega suunati teenima Paldiskisse.
            Nagu okupatsioonivägi üldiselt elasid ka Paldiski sõjaväelased omas paralleelmaailmas (nagu enamus Eesti venelasi tänini). Gavrilovi ja tema kaaslaste jaoks Eesti küsimust sama hästi kui ei eksisteerinud ning eestlastega, rääkimata Eesti rahvuslikust vastupanuliikumisest, ei olnud nende neil vähimatki puutumust. (Paari eestlast on raamatus siiski mainitud. Neist esimene oli tema kambrikaaslane Patarei vanglas nimega Eduard Rudolfi p Kott, ametilt KGB töötaja, keda süüdistati oma KGBlasest sõbra mõrvamises. Veel on mainitud eestlasest kambrikaaslane eeluurimise perioodist – nimetuks jäänud valuutahangeldaja. Laagrikaaslastest on ära toodud Raivo Lapp[3] ja Juku Haldmann[4]. Neist viimast on autor kõrgelt hinnanud kui jooga asjatundjat.)
Gavrilov oli kokkupuuteid ka Sergei Soldatoviga, Eesti demokraatide käilakujuga, kes oli rahvuselt venelane. Kuna mõlemad suhtlesid Moskva dissidentidega, siis võib oletada, et üksteist leidsid nad dissidentide juhatusel. Soldatoviga arutati ülalnimetatud organisatsiooni  moodustamist, selle häälekandja „Демократ“ („Demokraat“) väljaandmist ning põrandaaluse tegevuse rahastamiseks ühiskassa loomist. Pärast Gavrilovi arreteerimist kuulati Soldatovit korduvalt üle KGB ja Balti Laevastiku eriosakonna (sõjaline vastuluure) poolt. Soldatovi väidetava nõukogudevastase tegevuse kohta Gavrilov midagi ei tunnistanud ning vastastamisel keeldus teda tuvastamast. Enda arvates päästis ta sellega Soldatovi arreteerimisest. Karistusest Soldatov siiski ei pääsenud. KGB survel tunnistas Vabariiklikku Psühhoneuroloogiakliiniku psühhiaatriakomisjon Soldatovi vastutusvõimetuks, määrates diagnoosiks aeglaselt kulgev skisofreenia.
Edasi loeme, et Gavrilovi „ärkamine“ toimus 1968. aastal algul seoses kommunistliku režiimi liberaliseerimise katsetega Tšehhoslovakkias, mis on tuntud Praha kevade nimetuse all. Ta asus neid sündmusi hoolega jälgima ammutades teavet eelkõige N Liitu suunatud venekeelsete raadiosaadetest, mida lindistas. Lindistuste ja ajaleheväljalõigete põhjal koostas kogumiku „Слово и Дело“ (Sõna ja Tegu), mida levitas oma kaaslaste seas. Sama aasta lõpul ja järgmise aasta algul esines korduvalt parteikoosolekuil sõnavõttudega, milles kritiseeris demokraatlike vabaduste ja inimõiguste puudumist riigis, eriti aga N. Liidu vägede sisseviimist Tšehhoslovakkiasse 1968. aasta augustis. 11. detsembril 1968 saatis ta telegrammi Aleksandr Solženitsõnile, mille õnnitles kirjanikku 60. sünnipäeva puhul. Karistuseks heideti Gavrilov 1969. aasta maikuus komparteist välja ja saadeti erru. 
Lisaks sellele  koostas ta kirjutise „Avalik kiri Nõukogude Liidu kodanikele“, mida levitati omakirjatuse kanalite kaudu. Varjunime „Gennadi Aleksejev“ taha peitunud autor mõistis teravas toonis hukka Nõukogude vägede sissetungi Tšehhoslovakkiasse, kutsus üles kaotama kompartei juhtiva osa ühiskondlikus ja poliitilises elus ning vaatama üle kriminaalkoodeksi.
Seoses avaliku kirja ettelugemisega välisraadiotes sai KGB mõõt täis. 3. juunil 1969 korraldati läbiotsimine Gavrilovi Paldiski korteris-hruštšovkas, lisaks pööningul ja keldris. Ära võeti raamatuid, ajaleheväljalõikeid, märkmeid (nende seas Lenini teoste konspekte), kirjutusmasin, magnetofon ja magnetofonilinte. 10. juunil  järgnes arreteerimine.
Juba esimesel ülekuulamisel pani Gavrilov vabatahtlikult kirja oma režiimikriitilised seisukohad ning andis edaspidi võrdlemisi avameelseid ütlusi oma tegevuse kohta. Samas keeldus ta tunnistamast oma kaaslaste vastu. Tema jätkuvast võitlusvaimust annab tunnistust eeluurimisisolaatoris kirjutatud läkitus pealkirjaga Организационные задачи “Союза Сторонников Свободы” (“Vabadusepooldajate Liidu” organisatsioonilised ülesanded), milles käsitleti põrandaaluse organisatsiooni loomise ülesandeid ning analüüsiti organisatsiooni struktuuri-, konspiratsiooni- ja sidepidamise küsimusi.
27. veebruarist kuni 7. märtsini Kaliningradis 1970 toimunud Kahekordselt Punalipulise Balti Laevastiku Sõjatribunal istungil mõisteti Gavrilovile nõukogudevastase agitatsiooni ja propaganda süüdistusel 6 aastat vangilaagrit. Gavrilov loobus kaitseadvokaadist, süüdi end ei tunnistanud ja nõudis kriminaalasja lõpetamist kuriteo koosseisu puudumise tõttu. Kossõrevi nuheldi 2aastase vabadusekaotusega võttes arvesse tema avameelseid tunnistusi eeluurimisel, puhtsüdamlikku kahetsust ja tegevuse hukkamõistmist. Paramonov protsessil ei osalenud, tema oli juba varemalt mõistetud sundravile eripsühhiaatriahaiglasse.
Karistuse kandis Gavrilov Mordva ja Permi oblasti poliitvangilaagrites. Laagrielu puudutavas osas iseloomustab Gavrilov end kui üksiklast, kellele käisid närvidele kaasvangid oma tüütu lobaga. Ta lausa nautis kartseris üksiolemist. Suurem osa selle perioodi kohta kirjapandust on täidetud eneseanalüüsi, mõtiskluste, unenägude kirjelduste ning saadud ja saadetud kirjadega. Väga palju trükimusta on kulutatud terviseprobleemidele, kuna Gavrilov kannatas südamepuudulikkuse käes.
Mis puutub suhetesse laagrikaaslastega, siis tundub, et sõpru ja mõttekaaslasi tal eriti ei olnud. Üksnes Galanskov oli võimeline ära kuulama Gavrilovi heietusi, kuigi viimane sai aru, et näiteks laagrikõuts Vaska oli Galanskovile olulisem kui Gavrilovi loogikateemalised targutused. Gavrilov kurdab, et tal ei olnud millestki rääkida demokraatidega, kes ometi pidanuksid olema tema mõttekaaslased, ega tee saladust Vladimir Bukovski jt Moskva dissidentide iroonilisest suhtumisest tema ideesse. Hindi keele õppimine ja joogaga tegelemine, milles ilmselgelt nähtub püüd näida isiksusena, eriti ei aidanud. Dissidendid pidasid iseäranis lapsemeelseks tema Lenini teoste konspekteerimist, veendumust vajaduses pöörduda „Lenini tõeliste ideede“ juurde, millest N Liidu juhid alates Stalinist olid kõrvale kaldunud, usku salaorganisatsioonidesse, mida dissidendid kui avaliku vastupanu apologeedid pidasid kommunistliku režiimi tingimustes perspektiivituks.
Mida aeg edasi, seda enam tekib Gavrilovi kirjaridadesse enesehaletsuse märke ning kahtlemist oma senise käitumise arukuses. Oma osa on siin ka tema naise Galina pidavatel etteheidetel nii kirjades kui ka kokkusaamistel. Hõõrudes Gavrilovile nina alla, et mida suudab pisike inimene kolossaalse võimumonstrumi vastu, eriti aga seda, kuidas mees oma mõttetu tegevusega on  pannud raskesse olukorda naise ja pisitütre, tekitas naine toeks olemise asemel Gavrilovile täiendavaid hingepiinu ja kahtlusi. Olgu märgitud, et samas võttis Galina meelsasti vastu Moskva inimõiglaste saadetud raha ja muud toetust. Ilmselt märkas ka KGB Gavrilovi hingevankumisi, võimaldades präänikuna talle kinomehhaaniku ameti Permi vangilaagris. See aga oli selgelt pridurka[5] amet, mis oli meelekindlatele poliitvangidele kättesaamatu. Gavrilov kirjutab, et lausa nautis üksiolemist kinomehhaaniku putkas. Karistusaja lõppedes õnnestus tal isegi saada invaliidsusgrupp, mis andis vabastuse sunnitööst.
 Raamatus ei ole ridagi tema vangilaagrist vabanemisest ega edasisest elukäigust, mis jätab raamatust kuidagi lõpetamata mulje. Teadaolevalt kirjutas Gavrilov oma vangistusaja lõpupoole armuandmispalve. Kuna sellega käis paratamatult kaasa oma süüteo tunnistamine, tõekspidamistest lahtiütlemine ja senine tegevuse hukkamõist, oli Gavrilovil ilmselt piinlik raamatus avalikustada. Kuna Gavrilov ei olnud end tribunali ees süüdi tunnistanud, pidi see tema jaoks olema suur enesesalgamine. Kui parafraseerida tema mälestusraamatu pealkirja, siis võiks küsida, kas selles on silmas peetud oma hinge või naha päästmist? Armuandmispalve esitamine oli poliitvangide eetika kohaselt vastuvõetamatu käitumine, mis tähendas poliitilist surma. 
1974. aasta juulis Gavrilov vabastatigi ennetähtaegselt N Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi määruse alusel. Oma karistusajast oli ära kandnud viis kuuendikku.
Peale mõne infokillu ei õnnestunud mul Gavrilovi vangilaagri-järgse elukäigu kohta suurt midagi leida. Tundub, et pärast vabanemist ta dissidentidega enam ei suhelnud ning  vastalisi kirjutisi ei koostanud. Pärast vabanemist asus ta elama Tallinna, ent 1976. aastal siirdus elama esmalt Novosibirskisse, hiljem Tveri, kus temast sai vaimulik Belaja Troitsa kirikus. Gavrilov suri 29. oktoobril 2016.
Poliitvangilaagrist läbikäinu kohta sobib hästi vanasõna: mis ei tapa, teeb tugevaks. Meiegi ajaloost on teada kangelaslikke isiksusi, kelle jaoks oli poliitvangilaager, mida sai pidada N Liidu tegutseva vastasrinna kontsentratsiooniks, vastupanuvõitluse ülikooliks, kus ammutati teadmisi ja kogemusi edasiseks vastupanuks ning leiti mõttekaaslasi lähedalt ja kaugelt. Samuti moodustavad suurema osa laagrimemuaaridest just sellised edulood. Kuid oli ka murdumisi ja isiksuse allakäike, nagu Gavrilovi juhtum. Tervikpildi saamiseks on vaja ka taolisi lugusid.
           
*Märkus: ülemine Gavrilovi foto on pärit internetisaidilt http://polit.ru/article/2008/09/02/people68/; alumisel osaleb Gavrilov oktoobris 1976 Novosibirskis peetud konverentsil "Roerichi lugemised" (http://docplayer.ru/28532996-Gennadiy-gavrilov-avtobiograficheskaya-povest.html).


           



[1] Григоренко П.Г. В подполье можно встретить только крыс... – NY.: Детинец, 1981. (eesti keeles kõlab pealkiri järgmiselt: Põranda all võib kohata ainult rotte. Sellega väljendab autor oma suhtumist põrandaaluse võitluse meetoditesse.); Алтунян Г. О. Цена свободы: Воспоминания диссидента. – Харьков: Фолио: Радиокомпания+, 2000.
[2] Luuletaja, ajaloolane ja inimõiguslane Juri Galanskov on sündinud 19.06.1939 Moskvas. Osales aktiivselt inimõiguste kaitse liikumises ja omakirjastuslikus  tegevuses, üllitades näiteks omakirjastuslikku almanahhi Феникс (Fööniks). Nõukogudevastase tegevuse süüdistusel mõisteti ta 7 aastaks vangilaagrisse. Raske maohaiguse ja puuduliku ravi tulemusel suri 4.11.1972 Mordva vangilaagris.
[3] Raivo-Toomas Lapp (18.04.1947 Antsla vald, Võrumaa) töötas Tartu Riikliku Ülikooli eksperimentaalfüüsika kateedris laborandina, hiljem tehnikuna. 1966. aastal moodustas põrandaaluse organisatsiooni, mis kogus ja õppis tundma tulirelvi ning valmistus rahvusvahelise olukorra teravnemise või sõjalise konflikti puhkemise korral kapitalistlike riikide ja N Liidu vahel alustama võitlust Eesti iseseisvuse taastamiseks. Samuti levitas Lapi grupp võimude poolt keelatud kirjandust. 12. detsembril 1969 arreteeriti ta KGB poolt. Koos temaga arreteeriti Tartu Autobussi ja Taksopargi paigutaja Andres Võsu, Tartu Autoremondi Katsetehase lukksepp Enn Paulus, Tartu Naha- ja Jalatsikombinaadi tööline Evald Kõiv  ja Tartu Põllumajandusmasinate Tehase „Võit“ tööline Sven Tamm. 9.-15. juunil 1970 mõistis ENSV Ülemkohtus Lapile nõukogudevastase agitatsiooni ja -propaganda ning osalemise eest nõukogudevastases organisatsioonis süüdistusel 5 aastat vabadusekaotust. Võsu  karistati  3½,  Paulust  2½ ja  Kõivu 1-aastase vabadusekaotusega. Sama seadusesättega ühe aasta ja kuuekuulise vabadusekaotusega karistatud Sven Tamme kohtuotsus pöörati mittetäitmisele tingimusel, kui Tamm ei pane kolme aasta jooksul toime uut kuritegu. Lapp vabanes 12. detsembril 1974 ja naasis Tartusse, kus talle kohaldati 2-aastast administratiivjärelevalvet.   
[4] Õige nimi on Johannes Valdmann (s 12.04.1948 Jõgeva raj Pajusi kn), ametilt mehaanik, elas Tartus. Olles Nõukogude okupatsiooniväes Tšehhoslovakkias arreteeriti ta 13. oktoobril 1968 tabatuna põgenemiskatsel välismaale. 6. märtsil 1969 mõistis sõjaväetribunal talle kodumaa reetmise süüdistusel 8 aastat range režiimiga vangilaagrit. Ta vabanes 13. oktoobril 1976.
[5] Vangilaagri administratsiooniga koostööd tegev vang, kes öördab kaasvangide peale, teenides sellega välja kergema töö ja ennetähtaegse vabanemise.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar